…..

…..

Sisemine õiglustunne- mis või milleks? Võibolla oli mul õigus, et ma olengi halb inimene. Ühiskondlikus võtmes. Püüd seda eirata on vaid südametunnistuse vaigistamine. Raske on selles rägastikus teed leida ja mitte ükski heategu, ka mitte kõik need korrad kus ma olen tõesti püüdnud olla hea, ei võrdsusta kaalukaussi mille ühel poolel on tonn halbu mõtteid ja teisel paar hanesulge tühiste, pinnapealsete ühiskondlikult viisakate žestidega.

Ma pole kunagi mõistnud meeleheitlikke usuhulle kes lukustavad end aastateks külma keldrisse. Ma arvan, nüüd ma mõistan. Neil on nii palju mida kahetseda, nii palju patte mida ei saa kunagi heastada.

Küsimus ongi- milleks mulle südametunnistus, õiglustunne, kui ma oskan sellega vaid enesele kahju teha?

Halb mida olen teinud on jäänud vaid mu mõtetesse, kõik füüsiliselt kordasaadetu on olnud tühine ja seda juhtub kõigil. Kas ma pean end oma mõtete pärast põrgusse saatma? Ja kas peangi jälle hävitama, lukustama, sulgema? Ehk on võimalik see südametunnistus, mis mind tahab tappa, panna tööle minu heaks?

Võimalik, et ma suunan kogu viha ja kogu valu enda peale sest ma olen lihtsalt nii enesekeskne. Tükid hakkavad kokku minema.

pask

Hirmus väsinud. Kõik mis saab valesti olla, seda ka on. Mitte miski ei päästa. Netti kah pole hetkel, ei naudi seda eriti kuna mul on üks plaan… Nevermind. Kellegiga pole rääkida niikuinii. Lähen aina paksemaks ja jäledamaks. Kodus on kõik räpane. Inimesed on mu unustanud aga ma ei tahakski neid sellises seisundis näha. Raha enam praktiliselt pole. Udune tunne on.

***

***

Mu tuba on tõesti väga sassis ja ma ei kavatsegi enne kolimist koristada. Aga kui keegi oluline juhtub külla tulema, eks ma siis vist ikkagi koristan, sest teised inimesed vist ei taha kõike seda saasta näha.

Laua peal on minu needivöö, pilk satub sellele tihti ning ma mõtlen, kuidas oleks rihma saada. Üle keha. Muidu pole mu tagumikul tselluliiti näha, aga kui ma valust lihased kokku tõmban paistab see küll välja. Nojah, ega mu keha pole üldse suurem asi.

Ma ei tea kas ma kannataksin tegelikult selliseid lööke välja, nagu ma ette kujutan, aga samas on tore sellest fantaseerida.

Tõmbasin rihma ümber kaela ja mängisin, nagu hakkaksin end üles pooma. Mehed pidid sellest saama seksuaalset erutust ja orgasmi, seda kutsutakse erotic asphyxiation.

Tuli meelde mida ma veel unes nägin: pakkusin Kerdile, et ta mind suitsuga kõrvetaks. Seda võiks ta teha küll, aga kuna ta on suitsuvastane, siis ma ei tea kas talle see meeldiks.

Olen jubedalt paisunud ja nägin täna raamatukokku minnes täiesti kohutav välja, kuna ma pole tükk aega oma juukseid pesnud. Räpased õlised salgud kleepusid üksteise külge ja vastu mu nägu. Inimesed arvasid kindlasti, et olen jäle parm. Juua võiks küll.

***

***

Ma unistan. Kohtadest kuhu kolida (Hiiumaa, Pärnu, Vormsi saar)
Kohtadest kuhu minna: Kreeka (seal on inimesed rahulikud ja ilm ilus)
Holland, New York, London, häälega, sõpradega,
kes mulle müstiliselt tekivad selleks ajaks
Unistan toidueelarvetest, mida üles tähendada, kui pean ise oma rahaga majandama
(nelisada krooni kuus: tangud, helbed, manna, läätsed, kartul, õli, sool, suhkur)
Unistan nälgimisest ja metsas elamisest ja skvottimisest ja joomisest ning
suurest hulgast inimestest, kes kõik tahavad minuga rääkida ja minuga koos olla
ja mind puudutada.

Samal ajal tahan tohutut üksindust kus ma võin keskenduda iseendale ja loodusele
ja taimedele, taevale, metsadele ja oma kodule ning majale, milleks on mu keha.
Ma arvan, et ma pean peitu pugema kookonisse, et sündida uuesti. Ma arvan, et
asjad ei lähe kunagi nii nagu ma tahan, et nad läheksid.

Row row row your boat
Gently down the stream
Merrily merrily merrily merrily
Life is but a dream

Maxwell’s silver hammer tribüüt

Max helistas uksekella, Joan avas, naeratus näol ja ta nägi tõesti kena välja, noor ja hele, tema nahk lausa säras.

“Hei sina, oota, ma toon ühe asja,” ütles Joan kelmika ilmega ja pööras ringi, et elutuppa minna. Max nägi ainult punast udu ja haaras, ise seda märkamata, oma nahkjope sisetaskust haamri ning BANG BANG Maxwell’s silver hammer came down upon her head!

Ta ei näinudki mind, esimesest löögist jäi ta seisma ning kokku vajudes korraks tõmbles ta parem käsi, seda ma mäletan, kuigi mu kõrvus kohises ja see meenutas merd, mille ääres väikse poisina käisin koos vanematega, ja limonaad mille merre kaevasime, et ta soojaks ei läheks… Nägin, et ta on surnud, aga ei osanud löömist lõpetada, pealegi ei olnud mul ju konkreetselt selle tegevuse vastu midagi, kui te aru saate, mida ma mõtlen? Koljutükid olid aju sisse löödud, päris palju verd põrandal ja üldse nägi ta väga loll välja, selline tobe ilme, ma ei tea, miks ta poleks võinud ilusamana surra? Igatahes see tekitas minus küll vastikustunnet.

Enne äraminekut tõmbasin ta seeliku üles ja nägin, et ta oli pannud jalga valged südametega aluspüksid, nagu ta oleks väike tüdruk olnud, ja tundus tore küll, mistõttu toppisin talle sõrme sisse ja lakkusin seda. Ei lõhnanud ega maitsnud kala järgi, ma ei tea, miks selline ilkuv ja halvustav kuulujutt käib ringi. Mul hakkas igav ja läksin minema, enne haamrit kraani all loputades, et mitte taskuid ära määrida. Pesin ka näo puhtaks ja tõmbasin nahkjopelt verepritsmed ära, pükstele jäid küll plekid, aga see mind tollel hetkel eriti ei morjendanud ning ei märganud ka enne väljumist, et olin ta vere sees tallanud ja jätsin endast jalajälgi. Pühkisin kingad uksemati külge puhtamaks ja kutsusin paarkümmend meetrit majast eemale saades takso, sest asusin kesklinnas ja neid seal ikka liikus.

Kodus jõudis kogu mu teo olemus pärale ainult poolikult, süda hakkas peksma ja kartsin, et kohe astuvad mendid uksest sisse, aga seda ei juhtunud sel õhtul ega ka nädal hiljem mitte, nii, et rahunesin üsna varsti. Kuuldused Joani surmast jõudsid kooli koheselt, ma ei puudunud, et mitte endale tähelepanu tõmmata, aga oleksin siiski võinud seda teha, kuna raske oli emotsioone teeselda, me olime ju Joaniga peaaegu käinud. Oleksin tahtnud kõigile kaasatundjatele näkku naerda, aga proovisin ette manada shokis nägu, ja see vist õnnestus, igatahes jäeti mind rahule, välja arvatud too kohutav preili Lindburn, kes vihastas, et ma tunnis kaasa ei tee ja lolli mängin (ma olin pisut närviline, kuna nägin aknast kooli ees peatuvat politseiautot) ning mu peale tunde jättis.

Preili Lindburn oli tobe vanaeit, 39-43 ja blondiks end värvinud, ta tekitas minus viha oma nõmedate reeglite ja kortsudega suu ümber, mis temavanusel veel nii väga välja paista poleks tohtinud.

“Maxwell, ma tean, et sinuga on juhtunud midagi kohutavat…” ütles ta kaastundliku näoga.

Selle peale lõi küll viha mu sisse nagu pikne, kuid ootasin, millal ta minult silmad pöörab, kuna ma ei tahtnud näha tema pilku, mis oli loll nagu lambipostil. Lõpuks, kui ma midagi ei vastanud, kummardus ta lauale lähemale ja otsis mingeid pabereid, mis andis mulle hea võimaluse võtta koolikotist haamer, ja talle sellega vastu ta rumalat kolpa virutada, viis, kümme, viisteist korda, verd ja ajusid pritsis mulle näkku ja vastu seina.

Koheselt peale tegu hakkasin kartma, sest kuidas ma väljun klassist, ise üleni pasaga koos, ja minus tekkis koopasse aheldatud koera tunne, jõgi aina paisus ja vesi tungis sisse, jääkülm vesi pani mu niutsuma ja lõpuks ma uppusingi, sest kui ma ärkasin, olin juba eraldatud kongis. Rohkem pole sellest midagi rääkida ja mul ei ole huvi ka. Siin seinad rõhuvad kohutavalt ja sama hästi võiks end üles puua, kui oleks ainult pisut rohkem viitsimist. Samas siiski tahaks tolle kohtuistungi-nalja läbi teha, tahan näha pingi taga istuvaid lolle, nagu karja ahve puu otsas.

Lühijutuke

See oli vist mingisugune vabaõhuüritus, või ei, ta oli seda kohe kindlasti, aga mina sattusin sinna olekus kus ma eriti midagi aru ei saanud. Too toimus suvisel päeval, vist augustis, aga oli juba pisut jahe ja külmakartlikuna kandsin kaasas sviitrit mida nüüd selga ajasin, taipamata kus ma olen ning vaadates halli taevasse, lootes, et miski muutuks- ükskõik kuhu suunas.

Silmad lahti kõndisin kusagil, kus olid nähtavasti inimesed, tundsin seda lõhnadest ja riiete kahinast ning häältest, mida ma ei mõistnud. Lõhnas praekartulite ja liha järgi.

Ma ei mäletanud, kuidas ma sain sinna kus ma olin ja ma ei osanud kuhugi edasi liikuda- ma ei suutnud asju vaadata. Nägemine oli mul alles, aga fookusesse midagi suruda ei saanud ja see tegi liikumise raskeks. Istusin maha ja panin silmad kinni, keskendudes oma mõtetele ja loitsides endale paremat füüsilist seisundit.

Ei tea, kas mu mõistus töötas või ei teinud ta seda mitte, kindlasti oli mul midagi viga, aga samas mõtlemine tundus olevat selge nagu ojavesi, kuigi vaevalt. Seletada asju ei ole ma kunagi osanud.

Lasin enda kehal ja ülejäänud maailmal kaduda ning sulasin veidrasse meloodilisse mürasse. See paistis kõrvaltvaatajatele, nagu ma oleksin äravajunud narkar, näost hall ja ila tilkumas lahtivajunud suust. Mõne aja pärast tundsin, et võin üritada silmi avada. Avastasin muru ja inimeste jalad ning ma nägin jälle teravalt! Elujõud voolas minusse tagasi ja ma rõõmustasin, tähistades seda püstitõusmisega.

Seejärel läksid asjad jälle allamäge, sest kuigi füüsiline suutlikkus taastus, kadus minust viimanegi mõistlikkuse raas. Vahtisin enda ümber ringi nagu marutõbine koer, ebaratsionaalne viha kogunemas südamesse ja mu suu kõverdus põlglikuks irveks kõige ja kõigi üle. Nägin mingisuguse naise punakat tooni seelikut ning arvasin tundvat vere lõhna, see ajas mind hulluks, siis nägin suurt panni, täidetud praekartulitega ning läksin selle juurde ja surusin randme vastu panniäärt. Kõrvetust ma ei tundnudki, kuna juba olid mu huvi köitnud kilkavad lapsed, peaaegu tormasin nende juurde, kummardusin ühele lapsele lähemale ja, suunates häälde kogu agressiivsuse, ütlesin talle:

“Su ema on värdjas hoor!”

Selle peale puhkesin hüsteeriliselt naerma ja vajusin põlvili, laps vaatas mind väga imelikult aga ta ei kartnud, ta rääkis midagi oma kaaslastele ning siis lõi keegi neist mulle jalaga perse. Üllatusin, aga kuna mul oli juba neist olevustest ükskõik, tõusin püsti ja kõndisin eemale, huigates möödujatele roppusi ning arusaamatult häälitsedes.

Olin jõudnud jõe äärde, vesi voolas rahulikult ja ma kastsin oma käed küünarnukkideni sisse, olles eelnevalt varrukad üles käärinud. Siis tabas mind kohutav ilmutus: nägin kogu oma olemise viletsust ühekorraga, kõike halba mis on minuga kunagi sündinud, neid tundeid, aga eristamata, üheks pundiks keerdunud, kohutavalt intensiivselt ja ma teadsin, et kui ma kõike kohe ei lõpeta, siis jääb mind see kõik igaveseks tapma ja ma ei suuda enam kunagi millegile muule mõelda. Hakkasin nutma, pisarad kukkusid vette ja ma teadsin, et ma pean kukkuma jõkke nagu kukub veepiisk taevast, sest millest oled sa võetud, selleks pead sa saama. Tõusin püsti ning vaatlesin viimast korda ümbritsevat- nägin puid ja põõsaid ja taamal maju, ja palju inimesi, kes minu jaoks olid taandunud sipelgateks, kellega mul midagi pistmist pole.

Siis lasin enesel vette kukkuda ja rohkem ei mäleta ma tollest päevast midagi, aga sain mind päästma tulnud mehelt hiljem teada, et mind märgati kukkuvat, ja mõned lapsed vaatasid seda kõike natuke aega, kangestunult, ja siis jooksid inimestele ütlema. Kui mind välja toodi, olin juba suutnud vett kopsu tõmmata, aga nähtavasti ma jäin elama kuna muidu ma seda teile ei jutustaks.

Aeg, mille veetsin psühhiaatriakliinikus, on meelest läinud, sellest ei taha ma midagi mäletada, ning nüüd elan üsnagi rahulikult invaliidsuspensionist ja söön iga hommik sisse ilmatuma hulga tablette, et selliseid asju minuga rohkem ei korduks. Kõik need rohud teevad mind üsnagi vatiseks, ja mu eksistents on kaunikesti mõttetu, aga vähemalt praegu ma uuesti ei ürita, kuna äkki, kui veab, läheb kunagi midagi paremaks.

Alustame sellest et ma üritan kütte pealt kokku hoida, sest, noh, rahadega ei ole praegu nii hästi päris ja.. veel ei ole suvi aga on MAI ja MAI tõttu peaks juba soe nagu olema. Lõdisen päevad läbi toas, mul on külm, radikas on nulli keeratud, siuke moodne radikas kus saad valida, kui palju sooja tahad. Kampsunit ei kanna.
Ja neetud küte jagatakse terve maja korterite peale ära. Ja ma tean, et kuskil siin majas on keegi, kes hoiab päevad läbi kõik oma radikad viie peal ning ei tee piuksugi, see ajab mind lihtsalt hulluks.

Ma käisin täna Säästumarketis mune ja piima ostmas. Mul olid seljas ja jalas roosad kummist plätud, teksad, suur punane talvejope, kuigi on mai. Ma vist seda mai asja juba mainisin. Säästumarketi inimesed on väsinud ja elust tüdinenud. Stockmanni inimesed on edukad ja rõõmsameelsed.

Jõudsin koju, valasin kaussi õunamahla ja odavat jäätist, hõõrusin lusikaga vastu kausi ääri et kokteili teha, sitt kokteil sai. Mu elu on igav. Ma ei joo, ma ei oma suhet, hell, ma isegi ei tea mis suhe iseenesest ongi. Mul ei ole sõpru. Kõik mu sõbrad on mind maha jätnud või rikkusin ma ise asjad kuidagi ära.

Eile tulin kaltsukast ja mul olid jalas kollased kingad, paljaste jalgade otsas, ja muidugi hakkasid nad hõõruma. Ma olen tossike ega kannatanud asja enam välja, pask kõik, põrgusse, mõtlesin, ja võtsin kingad jalast ära. Vana vene joodik ütles: devuska.. niimoodi nentivalt, võibolla kurvalt, ja mingi täitsa lause kohe aga vene keelt ma ei mõista.. net? Ja siis mina ei öelnud midagi, aga tundsin end ebamugavalt küll. Kõndisin trammipeatuseni ja siis panin kingad uuesti jalga. Trammiga sai otse ukse ette.

Mul on väikesest peale olnud tunne, et ma pole piisavalt geniaalne. Tahtsin kaheteistaastaselt süütusest lahti saada, et olla üks ESIMESTE HULGAS. Avastasin kaheteistaastaselt, et ma pole akadeemiliselt andekas, seetõttu otsustasin olla andekas pohhuiismis. Mul ei ole olnud kunagi kunstis ega kirjanduses šanssi, aga ma üritasin ikka, sest need alad tundusid võimalikult kergelt omandatavad. KUNSTIS ON KÕIK VÕIMALIK, ma arvasin. Ma ei teadnud, et siis pole, KUI SA MITTE KURADITKI EI OSKA.

Millegi omandamine, õppimine kui geniaalsuse põhitala ei tundunud arusaadav ega loogiline. Sest geenius ronib vitust välja ja juba lahendab kõrgmatemaatikat või joonistab, silmad kinni, anatoomiliselt täpseid olendeid. Ma ei taha öelda et ma nüüd täiesti teistmoodi arvaksin.

Kas läbikukkumine on saavutus?

Olen nädal aega mõelnud kirjutada, iga kord kui ma välja satun (mida juhtub harva) ja siis on mul liiga palju tegemist jalul püsimisega. Käin raamatukogus, kaltsukast varastamas ja Säästumarketis.
Kalamaja raamatukogus on inspireerivad maalid, ma tean, need on tehtud pahtliga. Üritan maalida, aga kunagi ei ole piisavalt VÄRVI, ükskõik kui eredaid toone ma ka ei kasutaks. Ma ei oska enam maalida ega kirjutada. Ma pole sotsiaalne, ilus, andekas ega tööinimese laadi.

Töökultus, ma arvan, on meie moodsa ühiskonna lõpp. Ühiskond on muutumatult moodne, rääkimata sajandist. Keegi ei ütle, et oleme MAHA JÄÄNUD, sest tulevik on tulemata. Kellegil ei jää aega, et oma töö tulemusi nautida. DESTRUCTION!!! Mustades toonides ettekuulutus. Kõik teevad seda.

Keegi ei vaata mulle tänaval järele (kes seda üldse tegelikult teeb enam? Inimestel on endagagi tegemist) sest ma käin küürus, higistan, kuna pole harjunud liikuma. Ja ma tulen välja ööpluusis ning ilusates kingades. Kõlab stiilselt, aga ei ole. Ma ei vaevu enam oma välimuse eest hoolitsema, sest mul pole seda kellegi jaoks vaja teha.

Mulle meeldib Rob Zombie. Tunnen tohutut vaimustust ta loomingu üle, noor Michael Myers on lihtsalt less than three. Kui sa mõistad mida ma öelda tahan. Istun päevad läbi toas arvuti taga ja vaatan filme või loen veidra sisuga foorumeid ja tõmban Loliconi ja Gurot. Joonistused tahetakse keelata, no mõelda vaid!

Sõpru mul ei ole. Vahel ma igatsen suhtlust, aga enamus aeg mitte. Mina ei taha juhututtavaid ja mõttetut väikejuttu. Ma tahan sügavaid, tähendusrikkaid suhteid, aga ma ei oska ilma kokutamata rääkidagi. Olen isekas, ennasttäis, ebameeldiv ja seetõttu ka üksik.

Joon päevas tassi jäätisekokteili. Regatt on parim, aga seda kokteilidele ei raisata.

Kas keegi saab mind aidata? Kui ma olin kaksteist, siis ma sain oma esimese arvuti. Selle tõi onu Algi, kes on mõrva eest vangis. Ta andis ka hulga plaate, dance muusika. Ühel plaadil oli Wamdue Project- King of my castle, mingi lugu seoses Ibizaga ja teine, seoses Pina Coladaga.

Kas keegi saab mind aidata?

Pühendatud minu 12 aastasele minale

“Valusmagusad täpikesed, kord siin, kord seal, ja otsida päikesetäppe, valusmagusad päikesetäpid,
valus-verised…

***

“Kas tead,” alustas ta,

“Mul oli bänd omalajal.”
Ta jäi mõtlikult vait.

“Me esinesime 13 korda.”
“Ma olen rokkstaar nüüd.”
“Vist.”

“Kas ma olen rääkinud, et mul oli bänd omal ajal?”
“Ei, sa ei ole.”

Punkbänd Censored

***

Päeval ja öösel magan.
Avanes paar juhust seltskondlikuks eluks aga ma magasin nad maha.

***

“Viska kivi ja selle linna piir on seal.
Sa ütlesid: selle linna piir on kiviga visata.”

“Nemad kasvavad meist kõrgemaks ja meie peame pooljoostes nende kõrval käima kui nad ometi aeglustavad meie pärast sammu!”

-”Sageli tema rikas kujutlusvõime “joonistab” suure hulga eksootilisi pilte.”

Lugesin Delfi Naistekast ühe kutsika kohta, dogi täpsemalt, keda hoitakse koguaeg väljas, eesmärgiga temast õuekoer kasvatada.

Ja ma muutun aina väiksemaks. Mu vennad on must suuremad, mu õed on must suuremad. Nad ei kasva. Ja üleüldse, mida on süüa linnupesas?

Kes kirjutab enam paberile, ostunimekirju? Mu käed on draakonil, mul on draakonikäed ja hiinas too möirgab raevust, möriseb hiljem nagu karu, mu käed on tema omad ja tema omad on mu käed.
Värviline, siiditee.”