Lühijutuke

See oli vist mingisugune vabaõhuüritus, või ei, ta oli seda kohe kindlasti, aga mina sattusin sinna olekus kus ma eriti midagi aru ei saanud. Too toimus suvisel päeval, vist augustis, aga oli juba pisut jahe ja külmakartlikuna kandsin kaasas sviitrit mida nüüd selga ajasin, taipamata kus ma olen ning vaadates halli taevasse, lootes, et miski muutuks- ükskõik kuhu suunas.

Silmad lahti kõndisin kusagil, kus olid nähtavasti inimesed, tundsin seda lõhnadest ja riiete kahinast ning häältest, mida ma ei mõistnud. Lõhnas praekartulite ja liha järgi.

Ma ei mäletanud, kuidas ma sain sinna kus ma olin ja ma ei osanud kuhugi edasi liikuda- ma ei suutnud asju vaadata. Nägemine oli mul alles, aga fookusesse midagi suruda ei saanud ja see tegi liikumise raskeks. Istusin maha ja panin silmad kinni, keskendudes oma mõtetele ja loitsides endale paremat füüsilist seisundit.

Ei tea, kas mu mõistus töötas või ei teinud ta seda mitte, kindlasti oli mul midagi viga, aga samas mõtlemine tundus olevat selge nagu ojavesi, kuigi vaevalt. Seletada asju ei ole ma kunagi osanud.

Lasin enda kehal ja ülejäänud maailmal kaduda ning sulasin veidrasse meloodilisse mürasse. See paistis kõrvaltvaatajatele, nagu ma oleksin äravajunud narkar, näost hall ja ila tilkumas lahtivajunud suust. Mõne aja pärast tundsin, et võin üritada silmi avada. Avastasin muru ja inimeste jalad ning ma nägin jälle teravalt! Elujõud voolas minusse tagasi ja ma rõõmustasin, tähistades seda püstitõusmisega.

Seejärel läksid asjad jälle allamäge, sest kuigi füüsiline suutlikkus taastus, kadus minust viimanegi mõistlikkuse raas. Vahtisin enda ümber ringi nagu marutõbine koer, ebaratsionaalne viha kogunemas südamesse ja mu suu kõverdus põlglikuks irveks kõige ja kõigi üle. Nägin mingisuguse naise punakat tooni seelikut ning arvasin tundvat vere lõhna, see ajas mind hulluks, siis nägin suurt panni, täidetud praekartulitega ning läksin selle juurde ja surusin randme vastu panniäärt. Kõrvetust ma ei tundnudki, kuna juba olid mu huvi köitnud kilkavad lapsed, peaaegu tormasin nende juurde, kummardusin ühele lapsele lähemale ja, suunates häälde kogu agressiivsuse, ütlesin talle:

“Su ema on värdjas hoor!”

Selle peale puhkesin hüsteeriliselt naerma ja vajusin põlvili, laps vaatas mind väga imelikult aga ta ei kartnud, ta rääkis midagi oma kaaslastele ning siis lõi keegi neist mulle jalaga perse. Üllatusin, aga kuna mul oli juba neist olevustest ükskõik, tõusin püsti ja kõndisin eemale, huigates möödujatele roppusi ning arusaamatult häälitsedes.

Olin jõudnud jõe äärde, vesi voolas rahulikult ja ma kastsin oma käed küünarnukkideni sisse, olles eelnevalt varrukad üles käärinud. Siis tabas mind kohutav ilmutus: nägin kogu oma olemise viletsust ühekorraga, kõike halba mis on minuga kunagi sündinud, neid tundeid, aga eristamata, üheks pundiks keerdunud, kohutavalt intensiivselt ja ma teadsin, et kui ma kõike kohe ei lõpeta, siis jääb mind see kõik igaveseks tapma ja ma ei suuda enam kunagi millegile muule mõelda. Hakkasin nutma, pisarad kukkusid vette ja ma teadsin, et ma pean kukkuma jõkke nagu kukub veepiisk taevast, sest millest oled sa võetud, selleks pead sa saama. Tõusin püsti ning vaatlesin viimast korda ümbritsevat- nägin puid ja põõsaid ja taamal maju, ja palju inimesi, kes minu jaoks olid taandunud sipelgateks, kellega mul midagi pistmist pole.

Siis lasin enesel vette kukkuda ja rohkem ei mäleta ma tollest päevast midagi, aga sain mind päästma tulnud mehelt hiljem teada, et mind märgati kukkuvat, ja mõned lapsed vaatasid seda kõike natuke aega, kangestunult, ja siis jooksid inimestele ütlema. Kui mind välja toodi, olin juba suutnud vett kopsu tõmmata, aga nähtavasti ma jäin elama kuna muidu ma seda teile ei jutustaks.

Aeg, mille veetsin psühhiaatriakliinikus, on meelest läinud, sellest ei taha ma midagi mäletada, ning nüüd elan üsnagi rahulikult invaliidsuspensionist ja söön iga hommik sisse ilmatuma hulga tablette, et selliseid asju minuga rohkem ei korduks. Kõik need rohud teevad mind üsnagi vatiseks, ja mu eksistents on kaunikesti mõttetu, aga vähemalt praegu ma uuesti ei ürita, kuna äkki, kui veab, läheb kunagi midagi paremaks.