Maxwell’s silver hammer tribüüt

Max helistas uksekella, Joan avas, naeratus näol ja ta nägi tõesti kena välja, noor ja hele, tema nahk lausa säras.

“Hei sina, oota, ma toon ühe asja,” ütles Joan kelmika ilmega ja pööras ringi, et elutuppa minna. Max nägi ainult punast udu ja haaras, ise seda märkamata, oma nahkjope sisetaskust haamri ning BANG BANG Maxwell’s silver hammer came down upon her head!

Ta ei näinudki mind, esimesest löögist jäi ta seisma ning kokku vajudes korraks tõmbles ta parem käsi, seda ma mäletan, kuigi mu kõrvus kohises ja see meenutas merd, mille ääres väikse poisina käisin koos vanematega, ja limonaad mille merre kaevasime, et ta soojaks ei läheks… Nägin, et ta on surnud, aga ei osanud löömist lõpetada, pealegi ei olnud mul ju konkreetselt selle tegevuse vastu midagi, kui te aru saate, mida ma mõtlen? Koljutükid olid aju sisse löödud, päris palju verd põrandal ja üldse nägi ta väga loll välja, selline tobe ilme, ma ei tea, miks ta poleks võinud ilusamana surra? Igatahes see tekitas minus küll vastikustunnet.

Enne äraminekut tõmbasin ta seeliku üles ja nägin, et ta oli pannud jalga valged südametega aluspüksid, nagu ta oleks väike tüdruk olnud, ja tundus tore küll, mistõttu toppisin talle sõrme sisse ja lakkusin seda. Ei lõhnanud ega maitsnud kala järgi, ma ei tea, miks selline ilkuv ja halvustav kuulujutt käib ringi. Mul hakkas igav ja läksin minema, enne haamrit kraani all loputades, et mitte taskuid ära määrida. Pesin ka näo puhtaks ja tõmbasin nahkjopelt verepritsmed ära, pükstele jäid küll plekid, aga see mind tollel hetkel eriti ei morjendanud ning ei märganud ka enne väljumist, et olin ta vere sees tallanud ja jätsin endast jalajälgi. Pühkisin kingad uksemati külge puhtamaks ja kutsusin paarkümmend meetrit majast eemale saades takso, sest asusin kesklinnas ja neid seal ikka liikus.

Kodus jõudis kogu mu teo olemus pärale ainult poolikult, süda hakkas peksma ja kartsin, et kohe astuvad mendid uksest sisse, aga seda ei juhtunud sel õhtul ega ka nädal hiljem mitte, nii, et rahunesin üsna varsti. Kuuldused Joani surmast jõudsid kooli koheselt, ma ei puudunud, et mitte endale tähelepanu tõmmata, aga oleksin siiski võinud seda teha, kuna raske oli emotsioone teeselda, me olime ju Joaniga peaaegu käinud. Oleksin tahtnud kõigile kaasatundjatele näkku naerda, aga proovisin ette manada shokis nägu, ja see vist õnnestus, igatahes jäeti mind rahule, välja arvatud too kohutav preili Lindburn, kes vihastas, et ma tunnis kaasa ei tee ja lolli mängin (ma olin pisut närviline, kuna nägin aknast kooli ees peatuvat politseiautot) ning mu peale tunde jättis.

Preili Lindburn oli tobe vanaeit, 39-43 ja blondiks end värvinud, ta tekitas minus viha oma nõmedate reeglite ja kortsudega suu ümber, mis temavanusel veel nii väga välja paista poleks tohtinud.

“Maxwell, ma tean, et sinuga on juhtunud midagi kohutavat…” ütles ta kaastundliku näoga.

Selle peale lõi küll viha mu sisse nagu pikne, kuid ootasin, millal ta minult silmad pöörab, kuna ma ei tahtnud näha tema pilku, mis oli loll nagu lambipostil. Lõpuks, kui ma midagi ei vastanud, kummardus ta lauale lähemale ja otsis mingeid pabereid, mis andis mulle hea võimaluse võtta koolikotist haamer, ja talle sellega vastu ta rumalat kolpa virutada, viis, kümme, viisteist korda, verd ja ajusid pritsis mulle näkku ja vastu seina.

Koheselt peale tegu hakkasin kartma, sest kuidas ma väljun klassist, ise üleni pasaga koos, ja minus tekkis koopasse aheldatud koera tunne, jõgi aina paisus ja vesi tungis sisse, jääkülm vesi pani mu niutsuma ja lõpuks ma uppusingi, sest kui ma ärkasin, olin juba eraldatud kongis. Rohkem pole sellest midagi rääkida ja mul ei ole huvi ka. Siin seinad rõhuvad kohutavalt ja sama hästi võiks end üles puua, kui oleks ainult pisut rohkem viitsimist. Samas siiski tahaks tolle kohtuistungi-nalja läbi teha, tahan näha pingi taga istuvaid lolle, nagu karja ahve puu otsas.