…..

…..

Sisemine õiglustunne- mis või milleks? Võibolla oli mul õigus, et ma olengi halb inimene. Ühiskondlikus võtmes. Püüd seda eirata on vaid südametunnistuse vaigistamine. Raske on selles rägastikus teed leida ja mitte ükski heategu, ka mitte kõik need korrad kus ma olen tõesti püüdnud olla hea, ei võrdsusta kaalukaussi mille ühel poolel on tonn halbu mõtteid ja teisel paar hanesulge tühiste, pinnapealsete ühiskondlikult viisakate žestidega.

Ma pole kunagi mõistnud meeleheitlikke usuhulle kes lukustavad end aastateks külma keldrisse. Ma arvan, nüüd ma mõistan. Neil on nii palju mida kahetseda, nii palju patte mida ei saa kunagi heastada.

Küsimus ongi- milleks mulle südametunnistus, õiglustunne, kui ma oskan sellega vaid enesele kahju teha?

Halb mida olen teinud on jäänud vaid mu mõtetesse, kõik füüsiliselt kordasaadetu on olnud tühine ja seda juhtub kõigil. Kas ma pean end oma mõtete pärast põrgusse saatma? Ja kas peangi jälle hävitama, lukustama, sulgema? Ehk on võimalik see südametunnistus, mis mind tahab tappa, panna tööle minu heaks?

Võimalik, et ma suunan kogu viha ja kogu valu enda peale sest ma olen lihtsalt nii enesekeskne. Tükid hakkavad kokku minema.